Audiovisuaalvaldkonnas on keeleülekandele kaks põhilist lähenemisviisi. Suuline väljund kas jääb suuliseks väljundiks, nagu on originaalversioonis, või see muudetakse kirjalikuks väljundiks. Viimast nimetatakse subtitreerimiseks, mis tähendab originaaldialoogi kujutamist ekraanil kirjaliku tekstina. Esimese all mõistetakse reeglina originaalkõne tõlkimist ja suulist esitamist teises keeles (ingl k revoicing), mille käigus võidakse algupärane heliriba asendada täiesti uue heliribaga sihtkeeles, mistõttu ei kuule ka sihtkeelne vaataja enam originaaldialoogi. Seda tehakse näiteks dubleerimisel (huulte sünkroniseerimisel) ja teksti lugemisel. Teine võimalus on, et tõlge loetakse lähtekeelse dialoogi peale, nii et viimane on taustal endiselt kuulda, nagu pealelugemisel ja suulisel tõlkel.