Tõlketeaduses puudub üks ja ühtne ülekande mõiste. Ülekande mõisteid eristab tõlkimise (translation) mõistetest see, et „tõlget“ nähakse sageli, kuid mitte tingimata, piiratuma ülekande vormina, mida seostatakse samaväärsuse (ekvivalentsuse) või muutumatuse (invariantsuse) nõudega (vt nt Koller 1992). Vastupidiselt hõlmavad ülekande mõisted – lisaks tõlgetele kitsamas tähenduses – ka tekstide ja muude kindla eesmärgiga loodud meediumide ümberkujundamist, näiteks, kui on eesmärk saada sihttekst või -meedium, mis täidab just sihtkultuuri publiku jaoks teatud kindlat otstarvet, järgimata invariantsuse kriteeriumit lähtematerjali suhtes. Ülekande tulemuseks on ka sihttekstid või -meediumid, mille funktsioonid erinevad lähtematerjali omadest. Ülekandeid, mille puhul on sihttekstile esitatavate nõuete hierarhias esikohal varieerumine, nimetatakse sageli adaptsioonideks (adaptations) või versioonideks. See, mil määral tõlkimise ja ülekande mõisted kattuvad, sõltub aga sellest, millisest tõlketeoreetilisest paradigmast lähtutakse. Viimase 60 aasta jooksul on tõlketeaduse uurimisväli üha laienenud, mistõttu on tõlkimise mõiste pidevalt lähenenud laiemale ülekande mõistele. Üksikasjalikult kirjeldab seda laienemist ning selle mõju tõlkimise mõistetele Göpferich (2007).