Popoviči üldise definitsiooni järgi on enesetõlge „originaalteose tõlkimine teise keelde autori enda poolt“ ([1976]: 19). Ta leiab, et enesetõlget „ei saa pidada originaalteksti variandiks, vaid täieõiguslikuks tõlkeks“ ([1976]: 19). Mitmed hiljutised uurimused ei ole selle tegevuse määratlemisel aga nii positiivsed. Kolleri sõnul saab „enesetõlke“ ja „päris“ tõlke erinevust selgitada truuduse mõistega: „autorist tõlkija tunneb, et tal on õigus tekstis muudatusi teha, samas kui „tavaline“ tõlkija ei tihka seda teha“ (1979/1992: 197). Kuid „truuduse“ mõiste kohaldamine tõlkimisele on kahtluse alla seatud ning tänapäeval on see mõiste suuresti iganenud. Kolleri arvates eristab tõlkimist enesetõlkimisest autoriteedi küsimus. Seda kinnitab ka näitekirjanik Goldoni (1707–1793), kes kirjutas nii itaalia kui ka prantsuse keeles ise enda tekste tõlkides. Ta väidab: „Mul oli selles osas teiste ees siiski eelis: tavaline tõlkija ei oleks isegi raskuste korral julgenud sõnasõnalisest mõttest kõrvale hiilida; mina võisin aga oma teose autorina sõnu muuta, et need vastaksid paremini mu rahva maitsele ja tavadele“ (Goldoni, 2003: 257). Tõlkimise ja enesetõlkimise autorluse erinevusele toetudes rõhutab Jung, et enesetõlkijatel on „originaalteksti“ suhtes üks oluline eelis: „Peamine erinevus tavaliste tõlkijate ja enesetõlkijate vahel […] seisneb selles, et enesetõlkijad tunnevad oma esialgseid kavatsusi ning originaalteose esmast kultuurilist konteksti või kirjanduslikku interteksti paremini kui tavalised tõlkijad“ (Jung 2002: 30).