Postkoloniaalsed kirjandused ja tõlkimine [Post-colonial literatures and translation]
Nüüdseks on üldiselt tunnustatud, et 1990ndatel sotsiaal- ja humanitaarteadustes toimunud „kultuuriline pööre“ muutis tõlketeadust pöördumatult. Tõlkeanalüüsides ja -diskursustes tõusis kesksele kohale kultuur, asendades keelt, mida peamiselt vaadeldi keelelise vahetuse ja suhtluse süsteemina. Keelt hakati käsitlema kultuuri osana, kusjuures mõlemad olid tõsisemates tõlketeemalistes aruteludes või analüüsides omavahel läbi põimunud ja sageli kokku sulandunud. Tõlketeaduse jaoks olid sellel olulised tagajärjed, sest segi paisati vanad mõisted ja käsitlused nagu ekvivalentsus, puhas või standardkeel, eristavad binaarsused ja neis sisalduv hierarhia (originaal/tõlge, lähtetekst/sihttekst, sõna-sõnalt/mõte-mõttelt jne). Postkoloniaalsete kirjanduste uurimine oli üks põhilisi valdkondi, mille kaudu „kultuuriline pööre“ tungis tõlketeadusesse. Selle koloniaalkeeltes postkoloniaalsete isikute poolt kirjutatud kirjanduse olemuse tõttu on tõlkeuuringutes esile kerkinud hulk varem sageli tähelepanuta jäetud küsimusi, nimelt sugu, etnilisus, sotsioloogia, keeleline teisesus, identiteet, poliitika ja ideoloogia.