Käsitledes mitmekeelsust kui „kahe või enama keele kooseksisteerimist“ (tekstis, indiviidis või ühiskonnas) ja tõlkimist traditsioonilise määratluse järgi kui „ühe keele asendamist teisega“ (Grutman 2009: 182), on tõlkimine ja mitmekeelsus omavahel lahutamatult seotud. Mitmekeelsuse keskmes on tõlge. Üllataval kombel on kuni viimase ajani tõlkimist ja mitmekeelsust uuritud üksteisega seotult harva ning ka Grutman 2009 kasutab selgelt dihhotoomset liigitust. Viimasel kümnendil on aga mitmekeelsuse ja tõlkimise seosed pälvinud teadlaste tähelepanu. Hiljutistes publikatsioonides on käsitletud paljusid valdkondi ja teemasid, nagu kirjandustõlge, audiovisuaalne tõlge, lokaliseerimine, keelekorraldus, kontakttõlge, keelepoliitika jne, ning mitmesuguseid geograafilisi ja institutsionaalseid kontekste, nt Austraalia, Lõuna-Aafrika, Nigeeria, Iisrael, ÜRO, EL jne. Allpool vaatleme tõlke ja mitmekeelsuse keerulisi suhteid tekstide, institutsioonide ja ühiskondade tasandil — need tasandid on tegelikkuses muidugi tihedalt põimunud.