Kontakttõlge (Community interpreting) võimaldab isikutel või gruppidel, kes ei räägi ametlikku või peamist keelt, milles keskvalitsuse või kohaliku omavalitsuse teenuseid pakutakse, pääseda ligi nendele teenustele ja suhelda teenuseosutajatega. Tavalised kontakttõlke valdkonnad on sotsiaalteenused, nt sotsiaalhoolekanne, eluasemeteenused, töökohad või koolid; raviteenused, nt haiglad ning laste tervishoiuteenuste ja vaimse tervise keskused; ja õigusvaldkond, nt vanglad, politseijaoskonnad ja kriminaalhooldusosakonnad. Kontakttõlk peab rakendama sobivat tõlkeviisi ja –strateegiat vastavalt tõlgitava situatsiooni tingimustele. Kontakttõlke alla kuuluvad liaisontõlge ehk lühike dialoogtõlge, nt eluaseme taotlus, politseiküsitlus või arstlik läbivaatus; järeltõlge – koos märkmete tegemisega – nt varjupaigataotleja jutt või tõlkimine kaitsetule tunnistajale kohtus; sünkroontõlge, mida tavaliselt sosistatakse (chuchotage) ühele või piiratud arvule klientidele, nt prokuröri või kaitsja lõpukõne ajal, lastevanemate koosolekutel koolis või iganädalastel seanssidel naiste varjupaigas, ent vahel osutatakse seda teenust ka suurematele seltskondadele kõrvaklappide ja tõlkekabiinide abil. Kontakttõlgid peavad tihti tõlkima kõikvõimalikke isiklikke ja ametlikke dokumente kohapeal, aga järjest enam soovitakse neilt tõlkeid ka telefoni või video teel. Teiste sõnadega öeldes ei erista kontakttõlki konverentsitõlgist mitte tõlkeviis või -strateegia, vaid institutsiooniline raamistik, mis on tavaliselt tundlik, delikaatne ja isiklik ning võib olla lausa piinarikas või vaenulik, ja töökorraldus: tõlkimine on kahesuunaline tegevus teenuseosutaja ja kliendi vahel, lisaks erinevad täielikult selle prokseemika, osapooled, formaalsuse tase ja keeleregistrite valik ning see on tervikuna ikka veel üksildane elukutse, millel on väga omalaadne sotsiaalne aura, professionaliseerumine ja töö tasustamine.